Huno Rätsep

Huno Rätsep (sünd. 28. detsembril 1927. aastal Tartus) on eesti keeleteadlane ja akadeemik, kes on töötanud Tartu Ülikooli eesti keele kateedris üle nelja aastakümne, sellest ligi kakskümmend aastat kateedri juhatajana ning aastatel 1992–1993 korralise professorina. Alates 1994. aastast on Huno Rätsep Tartu Ülikooli emeriitprofessor. Ta kaitses kandidaadiväitekirja “Infiniitsed verbivormid soome-ugri keeltes” 1954. aastal, 20 aastat hiljem, 1974. aastal ka doktoriväitekirja „Eesti keele lihtlausete struktuur. Verbikesksed lausemallid“, mille laiendatud variant ilmus 1978. aastal monograafiana “Eesti keele lihtlausete tüübid”. 1980. aastal hinnati see töö riikliku preemia vääriliseks.

Huno Rätsepa õppejõutöö Tartu Ülikooli eesti keele kateedris algas 1954. a ja kestis üle nelja aastakümne, sellest ligi kakskümmend aastat kateedri juhatajana ning aastatel 1992–1993 korralise professorina. Alates 1994. aastast on Huno Rätsep Tartu Ülikooli emeriitprofessor.

Huno Rätsep paistab silma laiaulatuslike keeleteaduslike huvidega. Ühelt poolt on ta olnud uute keeleteaduslike suundade tutvustaja, pidades 1960. aastate algusest loenguid ja seminare strukturaallingvistikast ja uutest suundadest keeleteaduses, kuid teisalt on teda alati huvitanud keeleajalugu. Ta on kirjutanud nii eesti keele süntaksist, morfoloogiast kui ka sõnavarast, temalt on ilmunud nii diakroonilisi kui ka sünkroonilisi käsitlusi.

1981. aastal valiti Huno Rätsep Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks eesti keele alal, 1998. aastal sai ta F. J. Wiedemanni keeleauhinna ning 2001. aastal Valgetähe IV klassi teenetemärgi.